Aknakitt - kuidas seda valmistada?

Retsept:

1 osa linaõli + 1 osa värnitsat + kriidipulbrit nii palju, et hea saab. Võiks lisada ka tsinkvalget, mis kaitseb hallitusseente vastu. Salajane koostisosa on tärpentiin, mis muudab segu tegemise hõlpsamaks, nii et kriidipulbrit saaks parajalt palju lisada ning hiljem on tänu tärpentiinile kitt ka sõmeram ja seda on mugavam aknale kanda.

Kui komponendid retsepti järgi külmalt kokku segada, siis ei jaksa kiti massi ringi ajada nii kõvasti, kui vaja oleks. Nii et linaõli ja värnits tuleks ühte potti kokku segada ja soojaks lasta, siis läheb segu mõnusalt vedelaks (+tärpentiin) ja sellele saab vähehaaval kriidipulbrit lisama hakata, nii et segu muutuks ühtlaseks parajalt paksuks massiks.
Protsess on tuleohtlik ja siseruumides seda kellelgi teha ei soovita. 

Pildil olevas anumas on linaõli ja värnitsa segu 2 cm jagu ning sellest sai lõpuks anumatäis kitti, kui kriidipulber lisatud oli.

Jahtununa on kitt jäik mass, mudides muutub kitt pehmeks, nii et sellest on hea vorstikesi voolida ja aknale panna ning siis kittimisnoaga modelleerida. Pildiseeria annab aimu aknakiti konsistentsist:

Kittimisnuga

Tükk külma aknakitti

Kitt käitub nagu nõukaaegne plastiliin, kõigepealt on väga jäik, aga mudides muutub pehmeks...

...ja sõrmede külge ei kleepu...

...hoiab end ise koos.

Põnev leid Rootsi jaamas

Kevadel ehitasime kitsarööpmelise kaubavagunist inspireeritud kasvuhoone. Kaubavaguni pikkusest moodustab kasvuhoone küll vaid kolmandiku, nii et mitmed inimesed on seda tabavalt kupee-kasvuhooneks nimetanud. 

Maa on meil savine, huumuskiht õhuke, nii et mulla oleme aiamaale vedanud kuuri eest ja kuurist, kuna viimase vundament on aja jooksul huumusega täitunud. Kasvuhoonesse kaevasime mulla eestiaegse jaamaülema Andres Saartsi kuurist. Kõdu seest tuli välja erinevaid rauast pudinaid, nahast saapasäärised, eestiaegne pudelipõhi ja Esimese maailmasõjaaegne püstol Parabellum. Püstol on läbi oksüdeerunud ja jääb jaama eksponaadiks.

Parabellum Rootsi jaamas. Pildistatud leiukohas, 2015

Eestiaegse jaamaülema Andres Saartsi tütar Virve-Koidula rääkis külaskäigul Rootsi jaama 2014. aasta suvel loo. Omal ajal elasid kõik raudteetöölised jaamas ja vabu päevi oli vaid jao pärast. Virve isal/jaamaülemal Andresel oli üks vaba päev juunikuus 1941, mil ta läks Pärnusse oma emale külla. Samal päeval tulid jaama Andrese kohta väljastatud arreteerimismäärusega julgeoleku töötajad. Üks omadest helistas Pärnusse ja saatis Andresele sõna, et ta enam koju ei tuleks, kuna teda on arreteerima tuldud. Infot edastas ta saksa keeles, et julgeolek jaole ei saaks. Saarts viibis sellel ööl oma ema kuuris peidus, kust teda ka otsimas käidi, aga ei leitud. Saartsi korterit jaama esimesel korrusel puistati aga terve öö läbi. Tütar Virve viibis tol ööl koos täditütre Lindaga, kes samuti jaamas töötas, teisel korrusel. Andrest nad ei leidnud, aga perekond tütar Virve-Koidulaga ja abikaasa Liisaga viidi minema 10. juunil 1941 – juuniküüüditamisel. Vt ka Ajalugu

Tütar Virve-Koidula pääses koju 1947,  abikaasa Liisa 1955, Andres osales lahingutes, oli saksa ajal Papiniidu jaamas jaamaülem ning põgenes teise Nõukogude okupatsiooni saabudes Rootsi, kus ta suri mõne kuu pärast 13. oktoobril 1945.

Kuna püstol oli Andrese perekonna kasutuses olnud kuuris tala all, siis on võimalik, et püstol kuulus Andresele. Kuna tal polnud tookord enam võimalik koju naasta ja nii see sinna tala alla võiski jääda.

Keskel Andres Saartsi tütar Virve-Koidula külaskäigul Rootsi jaama 2014. Tema mõlemal käel ta tütred. Mina ja René Virve-Koidula taga ja paremal tütar Margoti(vasemal) abikaasa, 2014

Virve-Kodiula albumis leidus kaks pilti 1950ndatest, millest üks on tehtud Rootsi jaama ootesaalis ja teine jaama hoovis: