Aknakitt - kuidas seda valmistada?

Retsept:

1 osa linaõli + 1 osa värnitsat + kriidipulbrit nii palju, et hea saab. Võiks lisada ka tsinkvalget, mis kaitseb hallitusseente vastu. Salajane koostisosa on tärpentiin, mis muudab segu tegemise hõlpsamaks, nii et kriidipulbrit saaks parajalt palju lisada ning hiljem on tänu tärpentiinile kitt ka sõmeram ja seda on mugavam aknale kanda.

Kui komponendid retsepti järgi külmalt kokku segada, siis ei jaksa kiti massi ringi ajada nii kõvasti, kui vaja oleks. Nii et linaõli ja värnits tuleks ühte potti kokku segada ja soojaks lasta, siis läheb segu mõnusalt vedelaks (+tärpentiin) ja sellele saab vähehaaval kriidipulbrit lisama hakata, nii et segu muutuks ühtlaseks parajalt paksuks massiks.
Protsess on tuleohtlik ja siseruumides seda kellelgi teha ei soovita. 

Pildil olevas anumas on linaõli ja värnitsa segu 2 cm jagu ning sellest sai lõpuks anumatäis kitti, kui kriidipulber lisatud oli.

Jahtununa on kitt jäik mass, mudides muutub kitt pehmeks, nii et sellest on hea vorstikesi voolida ja aknale panna ning siis kittimisnoaga modelleerida. Pildiseeria annab aimu aknakiti konsistentsist:

Kittimisnuga

Tükk külma aknakitti

Kitt käitub nagu nõukaaegne plastiliin, kõigepealt on väga jäik, aga mudides muutub pehmeks...

...ja sõrmede külge ei kleepu...

...hoiab end ise koos.