Rootsi pooljaam

Thursday, September 24, 2015

Aknakitt - kuidas seda valmistada?

Retsept:

1 osa linaõli + 1 osa värnitsat + kriidipulbrit nii palju, et hea saab. Võiks lisada ka tsinkvalget, mis kaitseb hallitusseente vastu. Salajane koostisosa on tärpentiin, mis muudab segu tegemise hõlpsamaks, nii et kriidipulbrit saaks parajalt palju lisada ning hiljem on tänu tärpentiinile kitt ka sõmeram ja seda on mugavam aknale kanda.

Kui komponendid retsepti järgi külmalt kokku segada, siis ei jaksa kiti massi ringi ajada nii kõvasti, kui vaja oleks. Nii et linaõli ja värnits tuleks ühte potti kokku segada ja soojaks lasta, siis läheb segu mõnusalt vedelaks (+tärpentiin) ja sellele saab vähehaaval kriidipulbrit lisama hakata, nii et segu muutuks ühtlaseks parajalt paksuks massiks.
Protsess on tuleohtlik ja siseruumides seda kellelgi teha ei soovita.

Pildil olevas anumas on linaõli ja värnitsa segu 2 cm jagu ning sellest sai lõpuks anumatäis kitti, kui kriidipulber lisatud oli.

Jahtununa on kitt jäik mass, mudides muutub kitt pehmeks, nii et sellest on hea vorstikesi voolida ja aknale panna ning siis kittimisnoaga modelleerida. Pildiseeria annab aimu aknakiti konsistentsist:

Kittimisnuga

Tükk külma aknakitti

Kitt käitub nagu nõukaaegne plastiliin, kõigepealt on väga jäik, aga mudides muutub pehmeks...

...ja sõrmede külge ei kleepu...

...hoiab end ise koos.

Friday, July 24, 2015

Põnev leid Rootsi jaamas

Kevadel ehitasime kitsarööpmelise kaubavagunist inspireeritud kasvuhoone. Kaubavaguni pikkusest moodustab kasvuhoone küll vaid kolmandiku, nii et mitmed inimesed on seda tabavalt kupee-kasvuhooneks nimetanud.

Maa on meil savine, huumuskiht õhuke, nii et mulla oleme aiamaale vedanud kuuri eest ja kuurist, kuna viimase vundament on aja jooksul huumusega täitunud. Kasvuhoonesse kaevasime mulla eestiaegse jaamaülema Andres Saartsi kuurist. Kõdu seest tuli välja erinevaid rauast pudinaid, nahast saapasäärised, eestiaegne pudelipõhi ja Esimese maailmasõjaaegne püstol Parabellum. Püstol on läbi oksüdeerunud ja jääb jaama eksponaadiks.

Parabellum Rootsi jaamas. Pildistatud leiukohas, 2015

Eestiaegse jaamaülema Andres Saartsi tütar Virve-Koidula rääkis külaskäigul Rootsi jaama 2014. aasta suvel loo. Omal ajal elasid kõik raudteetöölised jaamas ja vabu päevi oli vaid jao pärast. Virve isal/jaamaülemal Andresel oli üks vaba päev juunikuus 1941, mil ta läks Pärnusse oma emale külla. Samal päeval tulid jaama Andrese kohta väljastatud arreteerimismäärusega julgeoleku töötajad. Üks omadest helistas Pärnusse ja saatis Andresele sõna, et ta enam koju ei tuleks, kuna teda on arreteerima tuldud. Infot edastas ta saksa keeles, et julgeolek jaole ei saaks. Saarts viibis sellel ööl oma ema kuuris peidus, kust teda ka otsimas käidi, aga ei leitud. Saartsi korterit jaama esimesel korrusel puistati aga terve öö läbi. Tütar Virve viibis tol ööl koos täditütre Lindaga, kes samuti jaamas töötas, teisel korrusel. Andrest nad ei leidnud, aga perekond tütar Virve-Koidulaga ja abikaasa Liisaga viidi minema 10. juunil 1941 – juuniküüüditamisel. Vt ka Ajalugu

Tütar Virve-Koidula pääses koju 1947, abikaasa Liisa 1955, Andres osales lahingutes, oli saksa ajal Papiniidu jaamas jaamaülem ning põgenes teise Nõukogude okupatsiooni saabudes Rootsi, kus ta suri mõne kuu pärast 13. oktoobril 1945.

Kuna püstol oli Andrese perekonna kasutuses olnud kuuris tala all, siis on võimalik, et püstol kuulus Andresele. Kuna tal polnud tookord enam võimalik koju naasta ja nii see sinna tala alla võiski jääda.

Keskel Andres Saartsi tütar Virve-Koidula külaskäigul Rootsi jaama 2014. Tema mõlemal käel ta tütred. Mina ja René Virve-Koidula taga ja paremal tütar Margoti(vasemal) abikaasa, 2014

Virve-Kodiula albumis leidus kaks pilti 1950ndatest, millest üks on tehtud Rootsi jaama ootesaalis ja teine jaama hoovis:

Sunday, October 19, 2014

Ajahambast puretud aken

2012. a.

Jaamal oli üks väga halvas seisukorras aknaava, tundus olevat parim koht, kust akende taastamist alustada. Protsessi hakkasin jäädvustama alles siis, kui olin lengi korda teinud, aknapleki all oleva müüri ära parandanud, pleki sirutanud ja uuesti ette löönud ja ühe akendest valmis teinud. Nii et jagan teise akna taastamise protsessi, pildiseeria algab lahti võetud aknast.

Enne eelnimetatud asjadest. Kuna aknaklaasid olid katki olnud, siis lengile oli mõnda aega vett sadanud, mis oli ka müüri sisse jõudnud ja jäätumise-sulamise käigus plekialused tellised ca 5 - 10 cm sügavuselt müüris pudiks jahvatanud. Selle korjasin ära, puuduva telliste osa asendasin betooniga, peale läks lubimört, mis kattis ka lengi alumise ääre. Lubja peale panin pleki, pleki ääre lõin messingust ümarpeanaeltega lengi külge. Kasutasin veidi pikemaid naelu kui omal ajal kasutatud oli, sest pleki augud ja lengi augud kattusid ning rooste ja vesi olid neile aukdele halvasti mõjunud. Kasutasin palju õli, sest see puit oli hirmus janune. Seal, kus puusüü oli sügavalt ära kadunud, pahteldasin aknakitiga - eks paistab, kuidas kestab.

Algus

Aknahinge kohal oli puit kahjustunud ja roostetanud kruvid tulid tükkidena või ei tulnud üldse välja. Nii et puurisin vanad kruviaugud üle, et metallijäägid ja puidumäda välja saad. Aukudesse liimisin aknakitiga puidust tüüblid. Sinna sai hiljem täitsa hästi uued kruvid panna. Veenina sooned pahteldasin samuti kitiga kinni, et need vee ärajuhtijatena ikka toimiksid.

Puiduasendus

Üks tapp lagunes lihtsalt ära, nii et saagisin selle maha. Võtsin doonoraknalt puiduasenduseks puitu. Liimisin selle PVA-ga pitskruvide abil kinni. Hiljem puurusin augu ja liimisin sinna ka tüübli, et see puiduasendus sealt mingil moel ära ei saaks tulla.

Kittimine

Värvimine

Tulemus

Sunday, October 12, 2014

Pööninguaken

Aasta eest mõtlesime, et ehk oleks võimalik kaks erilist akent, mis jaamahoone tühjalt seismise ajal ära kadusid, üles leida, ja tegime selleteemalise postituse: Aita säilitada pärandit - Rootsi raudteejaama aknad.
Akendega on läinud väga hästi, sest pööningu ehisaken on tänu heale naabrile Lihula antiigikaupmehele Kaido Saak, kelle teele see selle suve hakul sattus, tagasi oma algupärasel kohal.

Pööninguakna taastamine

Sellisena me ta saime.

Vana kiti ja värvi eemaldasin koos klaasidega. Töötlesin liivapaberi ja puidudesinfitseerijaga. Vanad klaasid puhastasin ja need läksid kitiga tagasi ette. Puuduoleva ja katkise klaasi asemele lõikas René uued ja ära pudenenud aknanaurgale tegi puiduasenduse.

Töö algus.

Kititud aken. Puiduasendus.

Töökoda.

Värvitud ja paigaldamiseks valmis

Väljakäigukoha akent ootame jätkuvalt...

Thursday, July 31, 2014

Nahkhiired

Põhja-nahkhiir. Foto: René Reinumäe 2014

Meiega koos elab terve nahkhiirte koloonia. Istusime Renéga eile õhtul kuuri ees diivanis ja lugesime kokku 21 nahkhiirt, kes sauna räästa alt peale päikeseloojangut lendu läksid.

Päev varem leidsin hommikul 10-ajal sauna juures veenõust hädalise, kes tiibadega siputades nina vee peal hoidis. Võtsin ta sealt välja, nii et veest ludus nahkhiir jäi väikese kausi põhja peale tiivad laiali värisema. Päike oli tuline, vesi veel külm. Uppujal mulksus vett suust välja. Ja siis muutus ta aktiivseks, tegi sellist häält, millist me kumbki varem polnud kuulnud ja tahtis kausist välja ronida. René suunas ta tagasi lõigatud pärna tüvele, kus oli varjulisem koht. Puu otsas kuivas ta kenasti ära ja teeb nüüd oma nahkhiireasju edasi.

Sunday, February 9, 2014

Maahommik

"Kodu raudteejaamas, peatusteks Rootsi ja Karuse. Maahommik peatus mõlemas.
Kui noored skulptorid Maigi Magnus ja René Reinumäe oma maakodu otsingutel endise Rootsi raudteejaamahoone juurde jõudsid, jäidki nende silmad särama. Kuigi hoone esimesel korrusel oli põrand alles vaid ühes ruumis, igal pool kõrgusid prügihunnikud ning kõik ahjud olid ära lõhutud, nägid nemad ikka võimalusi sinna õdus kodu rajada. Kaks töökat kätt ja isetegemise rõõm innustavad edasi," kirjutab Maahommik sissejuhatuseks valminud saatelõigule.

Saade:

Vana raudteejaama taaskasutusidee - muuda see ruumikaks koduks.

* * *