René Reinumäe
 |
| René |
Kevadel hakkasin otsima päris oma paika. Sellist paika, kus ärgates ei vuhistaks autod akna alt mööda ja rulood ei peaks igal õhtul ette tõmbama. Kasvõi niisama kohta, põllulapikest või suvilakrunti. Ehk selles kohas ei olegi maja, vaid puud ja põld. Ehk piisab ühest päris oma pisikesest laigukesest Eestimaal? Asukoht ei olnud väga oluline. Nii palju oli, et praegusest asukohast ei jääks maalapike kaugemale kui 100 km. Oma koha peab ära tundma. Üsna pea sattusin vana raudteejaama müügikuulutuse peale. Neid oli isegi kaks. Ilusad raudteejaamad – Rumba ja Rootsi. Suure entusiasmiga näitasin Maigile oma leidu. Maigi tegi sellist nägu nagu oleks kogemata kärbse alla neelanud.
Maigi: "Meil ei ole ju kusagil eladagi ja sa vaatad ilma põrandata tondilossi!"
René: "Minu meelest on see ilus."
Vahepeal käisime Maigiga müügisolevat vesiveskit vaatamas. Kõik oli kena. Vesiveski oli täitsa lahe. Sõit tasus ennast ära. Tegelikult see vesiveski meile ikkagi ei sobi. Seinad on uhked, aga elektrit pole kanalisatsioonist rääkimata. Krundi moodustas kaldapealne, kus tegelikult midagi muud peale päevitamise teha ei saa. Ma ei ole päevitaja tüüpi ja Maigi arvas, et meil pole kusagil eladagi ja ma muudkui vaatan ilma põrandata tondilosse. Samas tõdes ka Maigi, et koht oli ilus ja keegi kunagi saab sellest ilusa kodu.
Suvi möödus kiiresti, puhkuseta. Tasahilju, justkui varastades aega töö ja igapaevatoimetuste kõrvalt, lappasin netilehekülgi, leidmaks oma paika.
René: "Maigi, vaata seda, veidi maad on ka, siin saaks midagi lahedat korraldada ja kui natuke pühiks ja puhastaks, saaks järgmisest suvest juba seal olla."
Seda kohta pidi kindlasti vaatama minema. See oli seesama Rootsi pooljaam, mida juba kevadel olin vaadanud. Maaklerile endast märku andnud, sõitsime gps-i abiga Seira külla. Tore väljasõit, ei midagi sellist, et kohe peame nüüd raudteejaama ostma. Kuigi mulle endiselt see koht väga meeldis. Ei mingit sundust, käime vaatame loodust ja vanu maju. Veedame hästi aega. Meist on saanud kinnisvaraturistid.
Maigi: "Miks sa suunatuld ei näita?"
René: "Oma hoovi sõitmisest ei pea kellelegi teada andma."
Seisime Rootsi jaama kunagises raudteepoolses küljes. Pilved liikusid kiiresti. Ilm muutus hämaramaks. Katki visatud aknaruudud näisid põhjatutena. Ilus ma arvan. Endalegi aru andmata, mis ma sellega öelda tahan. Rohi oli nii kõrge, et kõndida oli võimalik ainult kukesammul. Kassitapust läbipõimunud rohi kooldus ühtlase vaibana jalgade all. Esimesel korrusel ei ole põrandaid. Läksime tagant kaudu üles korrusele. Põrandad olid kaltse täis ja kõik küttekehad ära lõhutud. Vaatepilt muutus üha dramaatilisemaks. Üritasime mingit adekvaatset pilti ülakorruse põrandatest saada. Ülakorruse põrandad heas korras ja läbi ei vaju. Rääkisin, mis on aknakitt ja mõni aken juurde lõigata ei ole ju väga keeruline. Pigem hea oleks üks terve klaastahvel leida, mille järgi oleks mugav uued lõigata. Maa on märg ja madal. Vaatasime üle nii palju kui võimalik.
 |
| Maigi |
Tagasi sõitsime pool teed peaaegu sõnagi vahetamata. Korraga hakkas Maigi midagi oma kontorist rääkima. Et kuhu ta selle võiks teha ja kuhu ma oma toa tahaksin teha? Arvasin, et alumine korrus sobib skulptuuriateljeeks hästi ja ta võib oma kontori asukoha tuju järgi valida.
See ei jäänud meie viimaseks külaskäiguks. Tulime aina tagasi. Pean selle maja saama ja pealegi Maigile meeldib vana pooljaam väga.
