Tuesday, October 24, 2017

Rootsi pood ehk Soomanni kauplus ja metsavennad

Maigi ja René Rootsi poe ees. Foto on inspireeritud Grant Wood`i 1930. aasta maalist "Ameerika gootika"

Rootsi raudteejaama juurde kuulub ajalooliselt üks poehoone, mille ehitas Jaan Soomann 1936. aastal. 1966. aastal ostis selle maja Aliide Rüütel, kes elas seal oma elu lõpuni - 1996. aastani. Peale seda ei ole maja kasutust leidnud. Kadunud on laut ja kuur ning hoone vajab hoolitsust. Kui raudteejaama soetasime, siis poehoone jaama juurde ei kuulunud, aga tänaseks on see küsimus lahenenud ja krunt moodustab terviku.
Ehitaja ja kaupmees Jaan Soomann paremal.
Aliide Rüütel Paremal.
*     *     *
Jaanuaris 2014 pidasime Vana-Läänemaa Ajaloo Seltsiga kaupluses ajaloopäeva, kus oli teemaks kuulsa metsavenna Ants Kaljuranna grupi poolt 1947. a. korraldatud Rootsi poe kaupade rekvireerimine. Mati Mandel on metsavendadest ja Ants Kaljurannast kirjutanud põhjaliku raamatu "Kogu tõde Hirmus-Antsust" ja pidas metsavendade poeskäigust ettekande.
Rootsi poes Vana-Läänemaa Ajaloo seltsiga.Paremal ajaloolane Mati Mandel, 2014
Mati Mandel "Kogu tõde Hirmus-Antsust"
Ants Kaljurand ehk Hirmus-Ants
1947. - 1948. aastal sai metsavendade põhibaasiks punker Rootsi jaama ja Vastupä küla vahel Soopaju metsas. Nii et Rootsi jaam ja pood asusid metsavendade punkrile päris lähedal.
Punkri asukoht
Tänavu täitus kuulsa metsavenna Ants Kaljuranna sünnist 100 aastat ja sellega seoses toimus Pärnus konverents "Ants Kaljurand 100". Konverentsil räägiti metsavendade tegevusest Eesti vabariigi heaks, vaenlase loodud kuvandist kui ka seda, kuidas võiks seda teemat edasi käsitleda. 
Eerik-Niiles Kross tegi oma ettekandes ettepanekud terminoloogia kasutamiseks metsavendadest kõnelemisel, et me ei võtaks üle vaenlase retoorikat, kes on aastakümneid propaganda käigus loonud metsavendadest kuvandit kui fašistlikest bandiitidest. Sellest ettekandest mõned slaidid:
Kes olid metsavennad
Metsavendade lendleht 1946
Kuvandi areng
Eesti terminoloogia ettepanekud

*     *     *

Grant Wood "Ameerika gootika", 1930

Monday, June 12, 2017

Iluaiad Rootsi raudteejaamas


Rootsi raudteejaam projekteeriti koos läbimõeldud haljastuse ja pargikompleksidega. Arhitekti jooniseid on erinevatest etappidest ja ühel neist on ka haljastus üles märgitud. Pätsu ajal peeti pargikultuuri au sees ja korraldati isegi võistlusi, mille käigus valiti kaunim jaamapark.
Virtsu-poolne park on selle heki ja puude vahel, 2017

Sama pargi sisevaade, 2017
Rootsi jaama ümbritsevad kaks parki ja hoovipoolne ringtee, mis samuti moodustab pargi. Wabariigi ajal oli ära jagatud, kes raudteelastest mingile pargile hoolitsust jagab. Siinsed pargid piirnevad akaatsiahekkidega, mida ääristavad pärnad, ringtee haljasala piirneb ainult pärnadega. Ülejäänud kujundus oli jaamas elavate-töötavate inimeste vaba looming.
Hoovipoolne ringtee, 2017
Peale iluaedade määrati projekteerimise käigus ka viljaaedade ja peenramaade asukohad.
Palju küsitakse, et milleks selles majas korterid on. See on selleks nii, et inimestele, kes raudteel töötasid, anti eluase jaamas. Lisaks oli olemas saun, kus pesta, laut, kus loomi pidada, kuur, kus asju hoida, aiapidamiseks maalapid ja kelder toidu säilitamiseks.
Hoovis, 2012
Kui jaama tulime, siis esialgu ei osanudki märgata läbimõeldud haljastusskeemi, sest aja jooksul oli loodus inimese plaanid üle joonistanud. Enelas, sirel ja teised käest läinud hea kasvuga taimed muutsid pargid hämarateks metsatukkadeks, mis mõjusid groteskselt klassitsistlikus laadis hoone kõrval. Kuna parkide olemasolu ei aimanud, siis ei taibanud seda võsa ka eriti üles pildistada, nii et fotovalik protsessist on kesine.
Vasakul on näha natuke parki ja paremal sisehoov, 2012
Sama park, mis eelmise pildi nurgas paistab. Palju enelast oleme siin juba välja juurinud, parki sisustab peamiselt sirel ja pärnavõsud, 2013
2013

Kui Virtsu-poolse  pargi pinnas oli ühtlaselt tõstetud, siis Rapla-poolne sisaldas mullakuhja, mis oli sirelist ja enelasest läbi kasvanud. Selle pargi pinnas sai lõpuks tasandatud ja üleliigne välja juuritud sellel kevadel. Pargid peaksid olema nüüd sellised nagu arhitekt nad 1930ndatel joonistas. Ringtee haljasala aga vajab veel aega.

2017
2017
2017
2017
2017

Wednesday, November 2, 2016

Katusekivid Tori raudteejaamast

Tori raudteejaam
Kui esialgu arvasime, et väljakäigukoha katuselt on puudu mõnikümmend kivi, siis kokku lugedes saime 45 kivi, lisaks on ka kuuri katuse rooviotsad vanad ja aja jooksul hulga kive katki pillanud, nii et sinnagi oli kive vaja. 

Meid aitas Tori jaamaülem Lylian Meister, kes andis heast südamest ja enda varudest sada omaaegset katusekivi. Nii et nüüd saame mõlema hoone katused ära parandada ja jääb varukski, kui mõni kivi peaks aja jooksul väljavahetamist vajama.

Ajakirja Eesti Naine novembrikuu numbrist saate lugeda inspireerivat lugu Lylian Meistrist ja tema Tori raudteejaamast: Sügissonaat Toril
Rootsi jaama kuur ja väljakäigukoha hoone.
Katust tehes süvenesime hoone hingeelusse ja selgus, et hoopis see rohekas toon on majakese õige värv. Punane muldvärv sai maha pestud ja õlivärviga uuesti üle värvitud. Õlivärvi segas ja toonis René ise. Isetehtud õlivärvi eelis on see, et täiteainet saab rohkem panna ja soodsam tuleb ka. 

Endiselt võib ka kadunud aknaga kaupa teha:

Sunday, May 29, 2016

Väljakäigukoha katus


Käimla katusetööd on jõudnud nii kaugele, et puudu on vaid mõnikümmend katusekivi. Selliseid kaasajal ei toodeta, tehakse küll sarnaseid, aga need on tükk maad suuremad. Kui kellelgi on sellist tüüpi vanu katusekive pakkuda, siis oleme neist huvitatud.

2016


2016

2015

2015



2015


2015


2012



2012

Endiselt võib ka kadunud aknaga kaupa teha: Käimla aken




Thursday, September 24, 2015

Aknakitt - kuidas seda valmistada?


Retsept:
1 osa linaõli + 1 osa värnitsat + kriidipulbrit nii palju, et hea saab. Võiks lisada ka tsinkvalget, mis kaitseb hallitusseente vastu.

Kuidas siis on hea? Proovisime järgi. Kui komponendid retsepti järgi külmalt kokku segada, siis ei jaksa kiti massi ringi ajada nii kõvasti, kui vaja oleks. Nii et linaõli ja värnits tuleks ühte potti kokku segada ja soojaks lasta, siis läheb segu mõnusalt vedelaks ja sellele saab vähehaaval kriidipulbrit lisama hakata, nii et segu muutuks ühtlaseks parajalt paksuks massiks. 
Pildil olevas anumas on linaõli ja värnitsa segu 2 cm jagu ning sellest sai lõpuks anumatäis kitti, kui kriidipulber lisatud oli.

Jahtununa on kitt jäik mass, mudides muutub kitt pehmeks, nii et sellest on hea vorstikesi voolida ja aknale panna ning siis kittimisnoaga modelleerida. Pildiseeria annab aimu aknakiti konsistentsist:

Kittimisnuga
Tükk külma aknakitti



Kitt käitub nagu nõukaaegne plastiliin, kõigepealt on väga jäik, aga mudides muutub pehmeks...


...ja sõrmede külge ei kleepu...

...hoiab end ise koos.

Friday, July 24, 2015

Põnev leid Rootsi jaamas

Kevadel ehitasime kitsarööpmelise kaubavagunist inspireeritud kasvuhoone. Kaubavaguni pikkusest moodustab kasvuhoone küll vaid kolmandiku, nii et mitmed inimesed on seda tabavalt kupee-kasvuhooneks nimetanud. 


Maa on meil savine, huumuskiht õhuke, nii et mulla oleme aiamaale vedanud kuuri eest ja kuurist, kuna viimase vundament on aja jooksul huumusega täitunud. Kasvuhoonesse kaevasime mulla eestiaegse jaamaülema Andres Saartsi kuurist. Kõdu seest tuli välja erinevaid rauast pudinaid, nahast saapasäärised, eestiaegne pudelipõhi ja Esimese maailmasõjaaegne püstol Parabellum. Püstol on läbi oksüdeerunud ja jääb jaama eksponaadiks.
Parabellum Rootsi jaamas. Pildistatud leiukohas, 2015
Eestiaegse jaamaülema Andres Saartsi tütar Virve-Koidula rääkis külaskäigul Rootsi jaama 2014. aasta suvel loo. Omal ajal elasid kõik raudteetöölised jaamas ja vabu päevi oli vaid jao pärast. Virve isal/jaamaülemal Andresel oli üks vaba päev juunikuus 1941, mil ta läks Pärnusse oma emale külla. Samal päeval tulid jaama Andrese kohta väljastatud arreteerimismäärusega julgeoleku töötajad. Üks omadest helistas Pärnusse ja saatis Andresele sõna, et ta enam koju ei tuleks, kuna teda on arreteerima tuldud. Infot edastas ta saksa keeles, et julgeolek jaole ei saaks. Saarts viibis sellel ööl oma ema kuuris peidus, kust teda ka otsimas käidi, aga ei leitud. Saartsi korterit jaama esimesel korrusel puistati aga terve öö läbi. Tütar Virve viibis tol ööl koos täditütre Lindaga, kes samuti jaamas töötas, teisel korrusel. Andrest nad ei leidnud, aga perekond tütar Virve-Koidulaga ja abikaasa Liisaga viidi minema 10. juunil 1941 juuniküüüditamisel. Vt ka Ajalugu
Tütar Virve-Koidula pääses koju 1947,  abikaasa Liisa 1955, Andres osales lahingutes, oli saksa ajal Papiniidu jaamas jaamaülem ning põgenes teise Nõukogude okupatsiooni saabudes Rootsi, kus ta suri mõne kuu pärast 13. oktoobril 1945.

Kuna püstol oli Andrese perekonna kasutuses olnud kuuris tala all, siis on võimalik, et püstol kuulus Andresele. Kuna tal polnud tookord enam võimalik koju naasta ja nii see sinna tala alla võiski jääda.
Keskel Andres Saartsi tütar Virve-Koidula külaskäigul Rootsi jaama 2014. Tema mõlemal käel ta tütred. Mina ja René Virve-Koidula taga ja paremal tütar Margoti(vasemal) abikaasa, 2014
Virve-Kodiula albumis leidus kaks pilti 1950ndatest, millest üks on tehtud Rootsi jaama ootesaalis ja teine jaama hoovis: