Thursday, October 3, 2019

Tondilossist ja pitbull Dorast

Artikklit saad lugeda SIIT

Sel suvel sai Rootsi jaama kohta lugeda Eesti Päevalehe artikklist. Pildil on meiega juba üle aasta koos elanud koer Dora. 
Foto: Rauno Volmar (EPL)
Esimesed fotod, mis Dorast tehti, kui koerast tüdinenud inimesed ta saatuse hooleks jätsid, unustasid vist süüa anda, sest koerake oli luukereks näljutatud ja kaalus kõigest 13kg (praegu 19kg), olles siis juba portsu süüagi saanud. Ta keha on armiline, ilmselt korduvalt teiste koerte käest pureda saanud.

Dora ei karda enam moppi, põrandaharja, kärbsepiitsa. Nüüd ta teab, et käsi, mis teda puudutab, teeb pai, mitte ei löö. Endasse tõmbunud koerast on saanud palju avatum ja julgem tegelane. Nüüd on ta parajalt kosunud rõõmsameelne koeratüdruk, kes on seltsiv ja naudib inimeste tähelepanu, Dora võib väsimatult päev otsa rehvi taga ajada või liikumatult põõsa all hiirt passida ning aias mutte püüda. Kuuma suveilmaga supleb tiigis, kehva talveilmaga vedeleb meelsasti hoopis diivanis. 

Seda pilti kirjeldab hästi ütlus, et igal koeral peab olema kodu, aga igal inimesel ei peaks olema koera.






Dora tuli meile MTÜle HelpDog kaudu, kes aitab amstaffe, pitbulle ja teisi inimeste poolt eelarvamustega kostitatud koeri. 
Teel Eestisse (2018)

Dora HelpDogi esindaja Railiga (2018)
Dora on pärit Valgevene linnast Brest. Sealt võttis ta enda hoole alla suure südamega naine Alla, kes pühendab palju aega ja energiat koerakeste päästmisele. Dora sattus Alla hoole alla juhuslikult, kui naine käis enda kodukohast 450km kaugusel üht teist koera päästmas. Talle pakuti Doratki, kuna ta seda tüüpi koeri päästab. Ja nii meie koerake temaga kaasa sõitis ja tema käest eestlaste kätte liikus.




Ma soovisin juba 10 aastat koera, leidsin et bullika tüüpi koer oleks see õige, kuna nad on inimestega hästi seltsivad, targad, paraja suurusega ning lühikarvalised.

Tahtsin koera, kuna olin koertega üles kasvanud, René ei tahtnud koera, kuna ta oli koertega üles kasvanud. Nii et ta kavaldas tookord ja ütles, et koera võime võtta siis, kui meil on maja. Aga maja oli meil nüüdseks juba mõnda aega olnud.
Soovisin pitbulli, Rene arvas, et staffi on paraja suurusega koer, amstaff oleks liiga suureks jäänud. Nii et olimegi vaadanud juba Poola ja Saksamaa koerakasvatajaid, kellelt sellist osta saaks. 2018 suvel lõunatades lappasin telefoni ja sealt jäi Facebooki kuulutustest silma üks sinine amstaff, kes otsis kiiresti hoiukodu, kuna peremees oli hukkunud ja beebiga naisel oli keeruline koera ohjata, kuna ta oli reaktiivne teiste koerte suhtes. René arvas, et sellist võiks ju hoida küll, kuni kodu leiab, saaksime proovida elu koeraga. Täitsime ankeedi, möödus pool nädalat, kui ühel õhtupoolikul olime Tallinnas käimas ja sealt kodupoole sõitmas, kui tuli kõne, et meie ja üks teine pere valiti hoiukoduks välja. Aga kuna olime juba poolel teel koju, siis arvasime, et las siis teine pere läheb koeraga tutvuma.
Siis rääkis naine telefonis, et nad just tõid ühe imearmsa ja inimestega hästi sõbraliku pisikese pitbullitüdruku Eestisse, kes just läks hoiukoju ja otsib päriskodu. Ja kuna selgus, et ma tean, kes talle hoiukodu pakub ja et koer asub meile suhteliselt lähedal, siis oli see nagu märk ja ma soovisin koeraga tutvuma minna. Arvates salaja, et temast minu koer saabki. René oli segaduses, kui rääkisin talle, et nüüd läheme hoopis pitbulli vaatama, et miks ta midagi ei tea, miks ma asju kokku lepin...

Dora, kelle nimi oli algselt Nora, lähenes inimesele roomates ja niutsudes ehk lömitades. Oli näha, et koer kardab inimest ja annab endast parima, et talle liiga ei tehtaks. Paitamise peale võpatas õrnalt. Mänguasjadega suurt midagi veel teha ei osanud, peale selle, et peitis need enda alla ära ja urises inimese peale. Tunnikese jälgisime koera ja proovisime temaga mängida, et näha ta reaktsioone. Sain aru, et see koer vajab palju abi ja tööd, René tõdes, et ei ole kõige sotsiaalsem koer. Ma nägin valgustust, et küllap tema pärast kõik need aastad probleemsete koerte rehabiliteerimisvideoid olemegi vaadanud. Sest see koer vajas abi ja mul oli tunne, et saaksime talle seda pakkuda. Kui koera usaldus võita ja ta ei pea enam pinges olema, siis koorub sealt välja hoopis teine koer. Abitus seisundis koera hinnata on natuke nagu selle hundiga, kelle Pärnu noormehed koera pähe surmast päästsid. Nad ongi alandlikud, mis võib  näida sõbralikkusena. Kui loom saab terveks ja pole enam abitu, siis on selge, kas on hunt või koer või kaisukaru.

Noral olid kohe alguses ka terviseprobleemid, ta kratsis ennast, kõhu all olid punased täpid. Öeldi et arvatavasti allergia, mõne päeva pärast viidi koer kliinikusse ülevaatamisele. Vahepeal avaldasin ma soovi, et me soovime Norat endale, aga hoiupere otsustas ta ise adopteerida.

Kohtusime pärast HelpDogi esindajaga, et koeravõtmisplaani pidada, aga kuna Norat ei saanud, siis omavahel otsustasime, et võiks ikkagi kasvatajalt terviseuuringutega koera võtta. Ja meie kohtumine justkui vilja ei kandnudki.

Möödus ca 3 nädalat, kui Nora uus päriskodu võttis meiega ühendust ja oli hädas. Nora oli vahepeal kosunud ja julgemaks muutunud ning lapsega möllates isegi liiga julgeks. Ei olnudki kaisukaru, hoopis möllupull, kes mängureeglitest kinni ei pidanud.

12. juuli õhtul oli Nora meil, mõtlesime, et ta tuleks siiski ümber ristida, sest ta oma nimele ei reageerinud niikuinii. Norast sai Dora - skulptor Dora Gordine järgi.

Koer lömitas jätkuvalt, tahtsime selle temast kindlasti välja juurida, sest usaldamatus võib millekski muuks kasvada. Võib näida jube nunnuna ja sõbralikuna, kui koer piiksub ja roomab iga kord, kui inimest näeb, aga tegelikult on koer ärev ja see ei ole talle tervislik.

Mänguasjade agressiooni hakkasime kohe madalal energiatasemel välja treenima. Samal õhtul sain talt väga flegmalt mängides palli kätte. Teisel päeval läks paremini. Võis juba kõrgema energiaga mängida. Selline tore õpikunäide oli, kuidas "anna", "oota", "pane maha" selgeks said. Kui aga energia lakke ajasime, siis ta ründas mänguasju nagu need oleksid tema surmavaenlased. Enam ta mänguasjade peale viha välja ei vala, seda juhtus esimese kuu aja jooksul.

Aga kõige kehvem lugu oli koera tervisega. Koer näris oma varbaid, mis olid paistes, keha oli punne täis, lõputu kratsimine - see koer ei saanud magada, kuna pidi end kratsima kogu aeg. Vaatamata kvaliteetsele toidule ikkagi allergia?
Lisaks oli tal põletik tupes. Kutsusime oma veterinaari, kes kontrollis mädaemaka võimalust, seda ei tuvastanud. Koer sai kohe antibioootikumikuuri mädase vooluse vastu. Me ei teadnud, mis keemiat talle võiks olla veel antud, kui ta Eestisse toodi, nii et ootasime MTÜ-lt külastust, sest meil polnud koera terviselugu, et teada, mis tehtud, mis veel teha saaks.
Punased punnid, mis koeral algusest peale olid, said veel ühe põhjenduse - kirbud. Need elukad olid vahepeal kõvasti sigida saanud ja palju nahakahjustusi oli nende tekitatud. Ja nagu meie veterinaar ütles, siis kujunenud kirbuallergia võib eskaleeruda teisteks allergiateks.

Allergia vastu ei osanud alguses muud teha, kui ta toortidule panna. Kirpude vastu ostsime kaelarihma, mille kohta selgus, et see on jama, kuna kirp peab hammustama, et mürk kätte saada, ostsime järgmise kaelarihma, see oli juba parem, sest kirp ei pea enam koera hammustama, et surra. Koera piinasid leevendasid ka suplused tiigis. Tiiki ta esialgu minna ei mõistnud, pistis kaldal nina vee alla ja mullitas. Peagi õppis ta mängu käigus ujuma, alguses isegi ei jaksanud eriti ja vajas päästmist, aga lihased arenesid, kui ta head toitu ja liikuda said.

Seedeprobleemid olid nälginud koerale kohaselt pidevad. Alguses seedimata toit väljaheites, ütleks, et 2019 veebruari võiks lugeda tähtajaks, kui koera seedimine heaks sai. Seni oli pidev võitlus kõhulahtisusega. Menüüs oli seetõttu tihti kana-riisiga. peale toortoidu või kana-riisi talle midagi süüa ei saanudki anda, sest kõikvõimalikud kvaliteetsed krõbinad ja konservid tekitasid allergilise reaktsiooni nahale - mädapunnid käppadel.

Kui paari nädala möödudes HelpDogi esindaja meid külastas, siis saime parema selguse koera ravi osas ja meie arst kirjutas Dorale Advocate`i, ta sai seda mitu kuuri ja koos Foresto rihmaga paranes ta nahk.

Mädase vooluse tõttu käisime linnas ultrahelis, aga see midagi ei tuvastanud. Tupe paistetus ja mäda kadusid ära peale steriliseerimist oktoobris.

Allergia on aga nüüdseks nii palju tagasi tõmmanud, et teraviljavabad krõbinad ja konservid ei tekita löövet, kõht käib korralikult läbi, nahk on ilus. Olenevalt hooajast sööb ta toortoitu või kuivtoitu.

Dora on tublil ja ei võta ja ei lõhu asju, mis pole tema omad. Üksinda kodus oleku stress vajas treenimist. Nüüd on ta üksi olemise ajal kenasti diivanis ja magab. Ilma treeninguta muutus ta üksi olles ärevaks, lõhkus mõne asja ära ja pissis tuppa.

Dora lömitamine tähendas hirmu inimeste ees. Eriti pelgas ta naisi ja lapsi. Lapsed pole seniajani eriti populaarsed, ta on lastega ettevaatlik, pigem eemaldub neist ja hoiab meie taha.

Dora ärevusurinad inimeste peale lõppesid umbes poole aastaga. Ootamatult ta kõrvale istumine, kui ta kogu pilti parasjagu ei hoomanud, kutsus esile madala urina. Talle oli vaja saata signaale, et inimene on ta vastu hea ja ta võib end turvaliselt tunda. Kuna ta on nüüd palju enesekindlam koer, kes ei pea kartma kogua aeg, siis pole tal vaja enam end kaitsta, ta teab, et tema inimesed teevad seda tema eest. Ja ta ei urise enam inimeste peale.

Tõsi on see, et inimesed Dorale meeldivad. Lömitamisest on saanud olenevalt külalistest, kas rõõmuhüpped, kui teda elevile ajada, või läheb ja toob ta mõne mänguasja, et seda talle visataks ning inimestega, kes temast välja ei tee võib ta täitsa chill olla.

Teised loomad-linnud, kes on temast pisemad, nende puhul tekib jahiinstinkt ning teisi koeri ta ei salli, ükskõik kui suuri või väikeseid. Siin maakoha eraldatuses saab selle häirega elada küll.

Doral on üks kummaline häire veel: teda ei motiveeri toit üldse. Nii et maiusega treenimise asemel, oleme preemiana kasutanud mängust tekkivat adrenaliini. Mängimine ja mänguasjad on ta lemmikud, aga maius on algusest peale midagi väga kahtlast. Pigem ei söö kui sööb. Kõik, mida oleme talle õpetanud, oleme teinud ilma maiuseta. Mänguasjadega, ise hullunult rõõmustades ja nunnutades, et koer saaks aru, et ta sooritus on midagi, mida võiks korrata. Kuigi paistab, et maiustamise osas hakkab ka asi edenema.


Dora uus elu:




Foto: Rauno Volmar (EPL)






Foto: Rauno Volmar (EPL)






Mõned suvised sisevaated meie tondilossist.








Saturday, November 17, 2018

Korter nr 3 taastamine

Kui jaama tulime, siis see korter nägi kõige viisakam välja, sellega oli heaperemehelikult ringi käidud, kuni vandaalid jaole said. Köögi siseaken oli puudu, välimine päris pikalt katki olnud ja veekahjustusi põhjustanud, elutoa uks oli koos lengidega ära varastatud, teistel ustel lingid puudu, trepikoja uks lõhutud, küttekehad rusudes.
Laigulsed ja auklikud seinad on küll maalilised ja romatilised, aga tegelikult oli omal ajal majja loodud hästi väärikas ja korrektne keskkond, kuhu raudteelased elama asusid. Tahaks seda algset kontseptsiooni siin majas kogeda. Võtame selle teekonna kokku.




 



Peale tubade koristamist ja ajutise plekist pliidi paigaldamist, oli see korter täitsa elamiskõlblik.

 

 

Mitu aastat kasutasime sealset kööki. Pildil on Rootsi jaamaülema Andres Saartsi tütar Virve-Koidula Tohver ja Maigi

Samas köögis tehtud foto. Leidsime ootesaali ahjurusudest.


Ahi ja pliit olid toore vägivalla ohvriks langenud, nende jäänused vedasime välja. Kuna põrand oli ahju raskuse all lohku vajunud, siis otsustasime, et sinna me niikuinii ahju kunagi ei taasta ja pealegi kuluks suurem ruum ära. Nii et eemaldasime ka köögi ja elutoavahelise seina.


Tapeedi ja värvi all oli suurem osa krohvist lahti ja katki, eriti puitseintel ja laes. Kiviseintelt oli kõige tüütum õlivärvi mahakraapimine. Aga kui möödaminnes aeg-ajalt natuke kratsida, siis lõpuks saab see ju otsa. Tegelikult muutusime õlivärvi eemaldamise kohapealt targemaks. Ja proovisime seda nii kondiliimi kui ka seebikiviga. Kondiliim tahab sooja ja kuiva õhku, et ta ära kuivaks ja värvi maha võtaks. Kui aga ühest otsast krohvida, siis kuiva õhu peale loota ei saa. Pealegi, kui on mitu kihti õlivärvi, siis toimib see aeglaselt kihthaaval. Kõige tõhusam oli seebikivi. Millega saime pliidi soemüüri ja selle kõrval oleva seina lõplikult kollasest ja pruunist värvist puhtaks. Värv muutus seebiks ja pesime selle veega maha.



Nii sisemised kui ka välimised aknad on sellel majaosal nüüd taastatud. Sisemine köögiaken oli puudu. Leidsime poehoone trepi alt purukslööduna paari, mis sobisid. René parandas need ära ja tegi mõned uued jupid, et ikka topeltaknad ees oleksid. Aknad on väga heast puidust valmistatud. Isegi kõige räbalama väljanägemise alt vaatab vastu tugev tihke puit. Hea tunne on nii kvaliteetset meistri tööd säilitada








Ustelt, lengidelt, aknalaudadelt võtsime vana värvi maha, värvisime need uuesti valgeks nagu alguses oli. Kaubanduses müüdav õlivärv on vähese pigmendisisaldusega ja tõmbub kollakaks, kui on ära kuivanud. Pealegi ei kata see hästi. Nii et tellisime eraldi valget pigmenti ja segasime värvile juurde. Kulus vähem kihte, töö edenes kiiremini ja värv ei mätsinud filigraanseid osasid kinni. Pealegi tundub tugevam.


Võrdluseks: kamorka siseaken on värvitud poest saadaval oleva valge õlivärviga, ukse- ja lengiosa aga lisatud pigmendiga.


Uste ja akende nikerdamise vahepeal valmis veel kunsti. René modelleeris Olev Siinmaa skulptuuri selles samas toas, Filmimuuseumi reljeefi. Osad Maigi pühapäevamaalidki on samast ruumist inspireeritud ning Pätski sai korter kolmes kuldse kihi peale.




Foto:Anu Lumesadu


Krohvi mahalõhkumine erilist keskendumist ei nõudnud. Lihtsalt väga tolmune töö. Elutoa uks oli koos lengidega ära varastatud, nii et ehitasime sinna hoopis seina. Lõime vana krohvivõrgu naeltega uuesti kinni, punusime seda juurde ka ning hakkasime lubimördiga tegelema.





 


Kui krohv oli maha võetud, siis hakkas tuul puhuma, isoleerisime seina teise poole kilega, mis muutus lausa purjeks. Ühtlasi tõkestas see ka tolmu, mis puges igalt poolt läbi.


Me valmis lubjapastade peale ei kulutanud. Ehituse ABC müüb Valgevenest pärit lupja 25-kg kottides ja sellest saime teha päris palju pastat ning see kujunes tunduvalt odavamaks. Liivakoorem oli juba mõne aasta eest tellitud ja alumisele korrusele hunnikusse kühveldatud, sealt oli mugav seda mördi jaoks sõelumas käia. Ajakulu krohvimise juures kujuneski kõige suuremaks väljaminekuks.
Enne, kui aknalauad tagasi panime, ja paled uuesti krohvisime, tihendasime need takuga ära. Juhtmed jätsime krohvi alla. Nii vist kõige ehedam ka, kuna algselt majas ju elektrit polnudki. Bergmanni torud saabusid alles 50ndatel. Õlilambi konks on laes alles.


















Pliidi soemüüri me ei kasuta, aga jätsime alles. René parandas alumise osa, mis oli muidu pliidiga ühenduses, ootesaali ahjust järele jäänud ahjupottidega ära. Hea tulekindel sein kamina kõrvale


Nii mõnigi on rinda pistnud veneaegse põrandavärviga. Plaan oli hea, et paari päevaga lihvime maha ja ongi. Aga see oli tõeliselt kleepuv näts, paber oli kohe umbes ja pidime hoopis fööniga terve pinna üle käima. Liistudega sama. Pärast lihvisime ka, aga ikkagi mätsis paberit.



Algselt oli elutuba ultramariinlillade seintega, mille ülemist äärt kaunistas ultramariinsisnine triip. Köögiseinad olid hallid ja neid ääristas tumepunane triip. Pildil saab värvist aimu. See näidis on traatharjaga töödeldud ja lubikrohviparandustega. Eestiaegset kihti õige vähe alles.


Seinad ja lae värvisime isetehtud värviga. Retsepti leidsime Youtube`ist: 1kg kohupiimale tuli lisada 1tl seebikivi. Segu muutus ööga liimiks, lisasime selle lubjapastale. Koguse timmisime tunde järgi. Nii palju liimi peaks olema pasta hulgas, et määrima ei jääks. Praegu niigi kõik see nõuka-aegne kriidivärv määrib ja tolmab. Kohupiimaga läks õnneks, sest naabriproua peab paari lehma ja teeb ise nende piimast kohupiima. Seinad jätsime valgeks.










Põranda ja liistud peitsisime ühtlaselt tumedaks ja lakkisime üle. Eestiaegne põrand oli ka tume. Põrandale oli vaja laudu ahju ja endise seina kohale. Kasutasime ühe teise ruumi põrandalaudu, kust niikuinii on pool põrandat puudu.



















Üht-teist on siin veel teha, aga üldplaanis jõudsime kohale.
Kastitäis keraamikat, mille René valmstas, sealhulgas ka juhtmeisolaatorid, mis ootavad lakke kruvimist.


Korteri välisuksel on puiduasendused tehtud ja kiht värvigi peal. Enne olid kaks tahvlit puruks löödud ja lukuosa kangiga ära rabistatud. Kinni ehitatud uksekohal kasutasime esiku poolel krohvivõrgu asemel poehoone pööningult leitud materjali. Keegi oli pajuvitsad lõhestanud, et neist krohvile alusmatt teha. Tal jäi kasutamata, meile kulus ära küll. Esik on  veel krohvimata.