Thursday, October 3, 2019

Tondilossist ja pitbull Dorast

Artikklit saad lugeda SIIT

Sel suvel sai Rootsi jaama kohta lugeda Eesti Päevalehe artikklist. Pildil on meiega juba üle aasta koos elanud koer Dora. Dora tuli meie peresse varjupaigast. Kui ta päästeti, kaalus ta kõigest 13kg, olles siis juba ühe portsu süüagi saanud. Anti ära põhjusel, et pere tüdines temast. Dora on inimestega hästi sõbralik, alguses oli isegi liiga alandlik. Nüüd on ta parajalt kosunud rõõmsameelne koeratüdruk, kes on seltsiv ja naudib inimeste tähelepanu, Dora võib väsimatult päev otsa rehvi taga ajada või liikumatult põõsa all hiirt passida ning aias mutte püüda.
Foto: Rauno Volmar (EPL)
Esimesed fotod, mis Dorast tehti, kui koerast tüdinenud inimesed ta saatuse hooleks jätsid, unustasid vist süüa anda, sest koerake oli luukereks näljutatud. Ta keha on armiline, ilmselt korduvalt teiste koerte käest pureda saanud. Aga inimene oli see, kes ta silmist sära pühkis.
Dora ei karda enam moppi, põrandaharja, kärbsepiitsa, tolmuimeja tekitab veel natuke ebamugavust, nüüd ta teab, et käsi, mis teda puudutab, teeb pai, mitte ei löö. Endasse tõmbunud koerast on saanud palju avatum ja julgem tegelane.

Seda pilti kirjeldab hästi ütlus, et igal koeral peab olema kodu, aga igal inimesel ei peaks olema koera.






Dora tuli meile tänu MTÜle HelpDog, kes aitab amstaffe, pitbulle ja teisi inimeste poolt eelarvamustega kostitatud koeri. 
Teel Eestisse (2018)

Dora enda elupäästja Railiga (2018)

Dora on pärit Valgevene linnast Brest. Sealt võttis ta enda hoole alla suure südamega naine Alla, kes nagu Railigi pühendab palju aega ja energiat koerakeste päästmisele. Dora sattus Alla hoole alla juhuslikult, kui naine käis enda kodukohast 450km kaugusel üht teist koera päästmas. Talle pakuti Doratki, kuna ta seda tüüpi koeri päästab. Ja nii meie koerake temaga kaasa sõitis. Raili (Helpdog MTÜ) aga käis Valgevenes missioonil ja tõi Dora Eestisse.



Dora uus elu:




Foto: Rauno Volmar (EPL)






Foto: Rauno Volmar (EPL)






Mõned suvised sisevaated meie tondilossist.








Saturday, November 17, 2018

Korter nr 3 taastamine

Kui jaama tulime, siis see korter nägi kõige viisakam välja, sellega oli heaperemehelikult ringi käidud, kuni vandaalid jaole said. Köögi siseaken oli puudu, välimine päris pikalt katki olnud ja veekahjustusi põhjustanud, elutoa uks oli koos lengidega ära varastatud, teistel ustel lingid puudu, trepikoja uks lõhutud, küttekehad rusudes.
Laigulsed ja auklikud seinad on küll maalilised ja romatilised, aga tegelikult oli omal ajal majja loodud hästi väärikas ja korrektne keskkond, kuhu raudteelased elama asusid. Tahaks seda algset kontseptsiooni siin majas kogeda. Võtame selle teekonna kokku.




 



Peale tubade koristamist ja ajutise plekist pliidi paigaldamist, oli see korter täitsa elamiskõlblik.

 

 

Mitu aastat kasutasime sealset kööki. Pildil on Rootsi jaamaülema Andres Saartsi tütar Virve-Koidula Tohver ja Maigi

Samas köögis tehtud foto. Leidsime ootesaali ahjurusudest.


Ahi ja pliit olid toore vägivalla ohvriks langenud, nende jäänused vedasime välja. Kuna põrand oli ahju raskuse all lohku vajunud, siis otsustasime, et sinna me niikuinii ahju kunagi ei taasta ja pealegi kuluks suurem ruum ära. Nii et eemaldasime ka köögi ja elutoavahelise seina.


Tapeedi ja värvi all oli suurem osa krohvist lahti ja katki, eriti puitseintel ja laes. Kiviseintelt oli kõige tüütum õlivärvi mahakraapimine. Aga kui möödaminnes aeg-ajalt natuke kratsida, siis lõpuks saab see ju otsa. Tegelikult muutusime õlivärvi eemaldamise kohapealt targemaks. Ja proovisime seda nii kondiliimi kui ka seebikiviga. Kondiliim tahab sooja ja kuiva õhku, et ta ära kuivaks ja värvi maha võtaks. Kui aga ühest otsast krohvida, siis kuiva õhu peale loota ei saa. Pealegi, kui on mitu kihti õlivärvi, siis toimib see aeglaselt kihthaaval. Kõige tõhusam oli seebikivi. Millega saime pliidi soemüüri ja selle kõrval oleva seina lõplikult kollasest ja pruunist värvist puhtaks. Värv muutus seebiks ja pesime selle veega maha.



Nii sisemised kui ka välimised aknad on sellel majaosal nüüd taastatud. Sisemine köögiaken oli puudu. Leidsime poehoone trepi alt purukslööduna paari, mis sobisid. René parandas need ära ja tegi mõned uued jupid, et ikka topeltaknad ees oleksid. Aknad on väga heast puidust valmistatud. Isegi kõige räbalama väljanägemise alt vaatab vastu tugev tihke puit. Hea tunne on nii kvaliteetset meistri tööd säilitada








Ustelt, lengidelt, aknalaudadelt võtsime vana värvi maha, värvisime need uuesti valgeks nagu alguses oli. Kaubanduses müüdav õlivärv on vähese pigmendisisaldusega ja tõmbub kollakaks, kui on ära kuivanud. Pealegi ei kata see hästi. Nii et tellisime eraldi valget pigmenti ja segasime värvile juurde. Kulus vähem kihte, töö edenes kiiremini ja värv ei mätsinud filigraanseid osasid kinni. Pealegi tundub tugevam.


Võrdluseks: kamorka siseaken on värvitud poest saadaval oleva valge õlivärviga, ukse- ja lengiosa aga lisatud pigmendiga.


Uste ja akende nikerdamise vahepeal valmis veel kunsti. René modelleeris Olev Siinmaa skulptuuri selles samas toas, Filmimuuseumi reljeefi. Osad Maigi pühapäevamaalidki on samast ruumist inspireeritud ning Pätski sai korter kolmes kuldse kihi peale.




Foto:Anu Lumesadu


Krohvi mahalõhkumine erilist keskendumist ei nõudnud. Lihtsalt väga tolmune töö. Elutoa uks oli koos lengidega ära varastatud, nii et ehitasime sinna hoopis seina. Lõime vana krohvivõrgu naeltega uuesti kinni, punusime seda juurde ka ning hakkasime lubimördiga tegelema.





 


Kui krohv oli maha võetud, siis hakkas tuul puhuma, isoleerisime seina teise poole kilega, mis muutus lausa purjeks. Ühtlasi tõkestas see ka tolmu, mis puges igalt poolt läbi.


Me valmis lubjapastade peale ei kulutanud. Ehituse ABC müüb Valgevenest pärit lupja 25-kg kottides ja sellest saime teha päris palju pastat ning see kujunes tunduvalt odavamaks. Liivakoorem oli juba mõne aasta eest tellitud ja alumisele korrusele hunnikusse kühveldatud, sealt oli mugav seda mördi jaoks sõelumas käia. Ajakulu krohvimise juures kujuneski kõige suuremaks väljaminekuks.
Enne, kui aknalauad tagasi panime, ja paled uuesti krohvisime, tihendasime need takuga ära. Juhtmed jätsime krohvi alla. Nii vist kõige ehedam ka, kuna algselt majas ju elektrit polnudki. Bergmanni torud saabusid alles 50ndatel. Õlilambi konks on laes alles.


















Pliidi soemüüri me ei kasuta, aga jätsime alles. René parandas alumise osa, mis oli muidu pliidiga ühenduses, ootesaali ahjust järele jäänud ahjupottidega ära. Hea tulekindel sein kamina kõrvale


Nii mõnigi on rinda pistnud veneaegse põrandavärviga. Plaan oli hea, et paari päevaga lihvime maha ja ongi. Aga see oli tõeliselt kleepuv näts, paber oli kohe umbes ja pidime hoopis fööniga terve pinna üle käima. Liistudega sama. Pärast lihvisime ka, aga ikkagi mätsis paberit.



Algselt oli elutuba ultramariinlillade seintega, mille ülemist äärt kaunistas ultramariinsisnine triip. Köögiseinad olid hallid ja neid ääristas tumepunane triip. Pildil saab värvist aimu. See näidis on traatharjaga töödeldud ja lubikrohviparandustega. Eestiaegset kihti õige vähe alles.


Seinad ja lae värvisime isetehtud värviga. Retsepti leidsime Youtube`ist: 1kg kohupiimale tuli lisada 1tl seebikivi. Segu muutus ööga liimiks, lisasime selle lubjapastale. Koguse timmisime tunde järgi. Nii palju liimi peaks olema pasta hulgas, et määrima ei jääks. Praegu niigi kõik see nõuka-aegne kriidivärv määrib ja tolmab. Kohupiimaga läks õnneks, sest naabriproua peab paari lehma ja teeb ise nende piimast kohupiima. Seinad jätsime valgeks.










Põranda ja liistud peitsisime ühtlaselt tumedaks ja lakkisime üle. Eestiaegne põrand oli ka tume. Põrandale oli vaja laudu ahju ja endise seina kohale. Kasutasime ühe teise ruumi põrandalaudu, kust niikuinii on pool põrandat puudu.



















Üht-teist on siin veel teha, aga üldplaanis jõudsime kohale.
Kastitäis keraamikat, mille René valmstas, sealhulgas ka juhtmeisolaatorid, mis ootavad lakke kruvimist.


Korteri välisuksel on puiduasendused tehtud ja kiht värvigi peal. Enne olid kaks tahvlit puruks löödud ja lukuosa kangiga ära rabistatud. Kinni ehitatud uksekohal kasutasime esiku poolel krohvivõrgu asemel poehoone pööningult leitud materjali. Keegi oli pajuvitsad lõhestanud, et neist krohvile alusmatt teha. Tal jäi kasutamata, meile kulus ära küll. Esik on  veel krohvimata.