Sunday, April 12, 2020

Maastikumaal

René Reinumäe poogitud puu (Foto: Merit Hirvoja-Tamm)
Rootsi jaamas on säilinud algne haljastusskeem parkide näol. Pargid oleme võsast puhastanud, otsa saanud puud ja põõsad asendanud. Hukkunud pärnade asemele oleme maja lähedust arvestades erinevaid püstisi puude vorme istutanud - püramiidtammesid, püramiidkastaneid, tüviõunapuusid.



Parkidesse oli nõukogude ajal istutatud sireleid, mis olid hoogsalt võsunud ja varjasid valguse akaatsiatelt, mille hekid olid algupäraselt parke ääristama mõeldud. Kuna see kooslus ei toiminud, siis eemaldasime sirelid.
Heki sisse on lisatud nii valgete kui ka roosade õitega tatari kuslapuud. Nii et kevadine õitsemisaeg on värviküllane koos kollaste akaatsiaõitega.
Maigi Magnus "Intiimsed sirelid"
Jaama ümbritseb 3 ha maad, mida René on igal aastal kujundanud erinevate istikutega ja kasutanud olemasolevaid nooremaid puid leinavormide pookimiseks. Kõige kõrgem leinavorm on poogitud jalakale, mis on 8m kõrgune. Nii et Soomanni poehoone kõrvale on kujunemas palmipuude park. Sest suuri palmipuid pikad langevad jalakad ja pihlakad meenutavadki.




Kui majade ümbruses on pinnast kruusaga täidetud, siis ülejäänud maa on Läänemaale omaselt madal, märg ja savine. Nii et kasvamine on puude jaoks kohati üsna vaevaline. See-eest võsa kasvab siin hästi ja on tänuväärne seltskond istikutele, varjutades põletavat kevadpäikest ja leevendades tugevat tuult.



René eesmärk ongi siia kujundada maastikumaal erinevate puude liikidest ja sortidest. Leht- ja okaspuuvormidest, mis oleksid püstised, kerajad, looklevad, allapoole painduvad kui ka ronivad.








Peale võrakuju on paljudel sortidel varieeruva värviga lehed ja okkad. Kirjud, rohelised, kollased, punased, sinised. Meil kasvavad vahtrad, mis on terve hooaja punased, aga ka vahtrad, mis suvel on rohelised, aga sügisel muutuvad vastavalt sordile kas kollaseks või punaseks.





Lehekujusid on sortidel üllatavalt põnevaid, näiteks kasvavad meil sulglehised kastanid ja lõhislehine kask.

Pookimiseks on paras aeg siis, kui jalakas hakkab õitsema. Mõne päeva pärast ongi see aeg käes.
René Reinumäe skulptuur, mis asub Lätis Pedvale skulptuuripargis


Wednesday, April 8, 2020

Jääkaru põetamine

Meilt paluti hoiukodu haigele Argentiina dogile. Koer on pärit Valgevenest ja saadud kingitusena abikaasalt ja elanud arvatavasti korrusmaja kinniehitatud rõdul. Kus tema jaoks olid liiga külmad elutingimused. Omanik andis ta kasvatajale tagasi, kuna üks munand polnud alla langenud ehk nö. praak koer ja ta oli haige ka - pikalt väljaravimata põiepõletikus.


Tuttav läks kohe-kohe koera Valgevenest päästma ja vajas koerale kiiresti hoiukodu ja küsis meilt abi, et kas saaksime koera enda juurde võtta. Kuigi meie koer teisi ei salli ja keeruline on vastu talve kahe suure koeraga, keda kokku ei tohi lasta, siis looma hätta ka ei tahtnud jätta.






Kohandasin enda maaliateljeest koerale magala. Tassisime tuppa kaks voodit, ühe koerale, teise endale, et esimesel ööl koeraga samas toas magada. Ühest küljest arvasin, et koerale on parem, kui ta uues kohas kohe päris üksi pole. Teisesalt soovisin tal silma peal hoida, et ta mu töös oleva maali sisse auku ei näriks. Toa kütsime kuumaks, aga põrandad on meil külmad, nii et panin lisaks voodile ka madratsi põrandale, et tal pehme oleks ja ei peaks külmetama.
Koer saabus meile 27. novembri öösel. Pikk sõit oli seljataga ja esialgu oli ta arglik. Lubas end vaid lõua alt silitada. Aga ta kohanes loetud päevadega ning peagi selgus, et tegemist on tõelise sülekoeraga, kes otsib inimese lähedust. Sülle mahtus küll ainult tema pea.




Plaan oli talt kohe pissiproov saada, millega oleks tuttav peale koera meile toomist kliinikusse sõitnud, aga koeralt proovi ta võtta ei tihanud, kuna koer urises ta peale, kui ta kõhualust tsekkas. Ja kuna koer oli alguses ebakindel, siis meiegi polnud huvitatud ta valulike kehaosade ümber toimetamisest.
Esimeses tuppa tulnud pissis oli hiiglaslik vereloik sees. Koeral oligi vaja pooleteise tunni tagant väljas käia, sest muidu tuli piss tuppa. Eks see on põletiku korral ka kahjulik kaua bakteriteriterohket pissi kinni hoida. Kutsusime kohaliku veterinaari koera vaatama. Tema aitas meie pitbull Doragi terveks ravida. Ta analüüse teha ei saa, aga mõtlesime, et ehk ikkagi võiks mingi ravi peale panna. Koer oli teisel päeval veel ebakindel, nii et vet sai tema tundlikke kehaosi eemalt vaadelda ja oskas määratleda, et mis tal viga ei ole ja ütles, et põiepõletiku korral 2nädalane anibiootikumikuur tuleks kindlasti teha. Meie veterinaar sai koera ussirohu ja kirpude osas aidata, aga põiepõletiku raviks pani tuttav ikkagi ise kliinikusse järgmisel päeval aja. Ja seda oli vaja oodata nüüd pea nädal.

Tiheda väljaskäimise kõrval tuli koerale eestikeelseid käsklusi õpetada ja teda korrigeerida, et ta esimesena toast välja ei tormaks, talle mittekuuluvaid asju ei lõhuks, rihmas käima õpiks jms. Nii et koormus kujunes päris suureks. Samas koer oli väga tark ja maiustest motiveeritud, nii et talle oli lausa lust asju õpetada. Vahelduseks meie pitbullile, keda maiused üldse ei motiveeri. Ja kellele oleme kombeid õpetanud teda elevusega premeerides.
Koer harjus meiega kiiresti. Peale häälkäskluste õpetas René ta käemärkidei peale istuma ja lamama. Ta kuulas inimest hästi tähelepanelikult ja käsklusi sai talle anda sosinal. Kui uksest välja tormamise olime välja saanud, siis panime ta juba istuma, et rihma kaela panna ja välja minna. Hoidsin ust lahti ja kõndisin edasi-tagasi, tema ilusti istus ja ootas. Treppi pelgas alguses, aga kui trepihirm oli ületatud, siis võis juba seal liikumist normaalselt teha. Väljas jalutades tahtis jahiinstinkt alguses rohkem võimust võtta. René sai temaga hästi rihmas jalutada, mul oli rohkem tegemist. Koer oli nii intelligentne ja tark, et meil tekkis ketserik mõte talle mingi vimka õpetada, mis tema tulevase kodu inimesi võiks üllatada. René pesi teda mitu korda dušhi all, viis autoga sõitma. Kuna koeral oli soodumus autos merehaigeks jääda ja oksendada, siis tahtsime sellele murele lahendust leida. Salongis istus ta tagaistmel kenasti paigal ja vaatas aknast välja ning merehaigust peale ei tulnudki. Autost sisse-välja läks käskluse peale. Ta oli alati valmis kuulama, mida inimene temast tahab. Tegimegi kõikvõimalikke asju temaga koos, et koerast tervikpilt saada. Ja andsime igapäevaselt kirjalikult tagasisidet koera käitumise ja tegemiste kohta, et tuttaval oleks võimalikult mugav talle kiiresti kodu otsida. Mõned koostegemised filmisin ülesse ja panin kokku siia videosse:
Kuigi mänguhimuline ta meil oldud aja jooksul polnud, aga see on ka mõistetav, sest siin elamise ajal oli ta haige ja kannatas valu. Püüdsime talle mingeid tegevusi leida, et ta ise asju välja ei peaks mõtlema. Puukorv oli hea lahendus. Lubasin tal sealt notte välja sorteerida. Neid ta siis kooris, tükeldas või lutsutas mädaseid oksakohti.





Koer elas meil 11 päeva, mis oli selles mõttes kõige keerulisem aeg, et ta oli kogu selle aja jätkuvalt haige. Üheksanda päeva õhtul sai ta ravimid ja valuvaigistid, Viimaste mõjul jäi ta sügavalt magama. mine tea, äkki see oli üle väga pika aja esimene kord, kui tal ei valutanud. Juba 11nda päeva hommikul tegi koer rõõmsaid hüppeid, mida tal vist enne puht füüsiliselt polnud võimalik teha, kuna haigus vaevas. Varemalt sirtsustas õues ja kohati komberdas valust.



Meie jaoks kujunes temaga tegelemine täiskohaga tööks, kus tööpäev algas hiljemalt kell 8 hommikul ja lõppes 12ajal öösel. Ühest sellisest päevast tegin vlogi, mida saab Youtube kanalist vaadata, kestab 25min:



Koer viidi meilt edasi järgmisesse hoiukodusse, kus ta elas veebruarini, mil ta päris oma kodu sai.

Meie Dora

Thursday, October 3, 2019

Tondilossist ja pitbull Dorast

Artikklit saad lugeda SIIT

Sel suvel sai Rootsi jaama kohta lugeda Eesti Päevalehe artikklist. Pildil on meiega juba üle aasta koos elanud koer Dora. 
Foto: Rauno Volmar (EPL)
Esimesed fotod, mis Dorast tehti, kui koerast tüdinenud inimesed ta saatuse hooleks jätsid, unustasid vist süüa anda, sest koerake oli luukereks näljutatud ja kaalus kõigest 13kg (praegu 19 - 20kg), olles siis juba portsu süüagi saanud. Meile tulles kaalus ta 15kg. Ta keha on armiline, ilmselt korduvalt teiste koerte käest pureda saanud.

Dora ei karda enam moppi, põrandaharja, kärbsepiitsa. Nüüd ta teab, et käsi, mis teda puudutab, teeb pai, mitte ei löö. Endasse tõmbunud koerast on saanud palju avatum ja julgem tegelane. Nüüd on ta parajalt kosunud rõõmsameelne koeratüdruk, kes on seltsiv ja naudib inimeste tähelepanu, Dora võib väsimatult päev otsa rehvi taga ajada või liikumatult põõsa all hiirt passida ning aias mutte püüda. Kuuma suveilmaga supleb tiigis, kehva talveilmaga vedeleb meelsasti hoopis diivanis. 









Teel Eestisse (2018)

Dora on pärit Valgevene linnast Brest. Sealt võttis ta enda hoole alla suure südamega naine Alla, kes pühendab palju aega ja energiat koerakeste päästmisele. Dora sattus Alla hoole alla juhuslikult, kui naine käis enda kodukohast 450km kaugusel üht teist koera päästmas. Talle pakuti Doratki, kuna ta seda tüüpi koeri päästab. Ja nii meie koerake temaga kaasa sõitis ja tema käest eestlaste kätte liikus.




Ma soovisin juba 10 aastat koera, leidsin et bullika tüüpi koer oleks see õige, kuna nad on inimestega hästi seltsivad, targad, paraja suurusega ning lühikarvalised.

Tahtsin koera, kuna olin koertega üles kasvanud, René ei tahtnud koera, kuna ta oli koertega üles kasvanud. Nii et ta kavaldas tookord ja ütles, et koera võime võtta siis, kui meil on maja. Aga maja oli meil nüüdseks juba mõnda aega olnud.
Soovisin pitbulli, Rene arvas, et staffi on paraja suurusega koer, amstaff oleks liiga suureks jäänud. Nii et olimegi vaadanud juba Poola ja Saksamaa koerakasvatajaid, kellelt sellist osta saaks. 2018 suvel lõunatades lappasin telefoni ja sealt jäi Facebooki kuulutustest silma üks sinine amstaff, kes otsis kiiresti hoiukodu, kuna peremees oli hukkunud ja beebiga naisel oli keeruline koera ohjata, kuna ta oli reaktiivne teiste koerte suhtes. René arvas, et sellist võiks ju hoida küll, kuni kodu leiab, saaksime proovida elu koeraga. Täitsime ankeedi hoiukodu pakkumiseks, möödus pool nädalat, kui ühel õhtupoolikul olime Tallinnas käimas ja sealt kodupoole sõitmas, kui tuli kõne, et meie ja üks teine pere valiti hoiukoduks välja. Aga kuna olime juba poolel teel koju, siis arvasime, et las siis teine pere läheb koeraga tutvuma.
Siis rääkis naine telefonis, et ta just tõid ühe imearmsa ja inimestega hästi sõbraliku pisikese pitbullitüdruku Eestisse, kes just läks hoiukoju ja otsib päriskodu. Ja kuna selgus, et ma tean, kes talle hoiukodu pakub ja et koer asub meile suhteliselt lähedal, siis oli see nagu märk ja ma soovisin koeraga tutvuma minna. Arvates salaja, et temast minu koer saabki. René oli segaduses, kui rääkisin talle, et nüüd läheme hoopis pitbulli vaatama, et miks ta midagi ei tea, miks ma asju kokku lepin...

Dora, kelle nimi oli algselt Nora, lähenes inimesele roomates ja niutsudes ehk lömitades. Oli näha, et koer kardab inimest ja annab endast parima, et talle liiga ei tehtaks. Paitamise peale võpatas õrnalt. Mänguasjadega suurt midagi veel teha ei osanud, peale selle, et peitis need enda alla ära ja urises inimese peale. Tunnikese jälgisime koera ja proovisime temaga mängida, et näha ta reaktsioone. Sain aru, et see koer vajab palju abi ja tööd, René tõdes, et ei ole kõige sotsiaalsem koer. Ma nägin valgustust, et küllap tema pärast kõik need aastad probleemsete koerte rehabiliteerimisvideoid olemegi vaadanud. Sest see koer vajas abi ja mul oli tunne, et saaksime talle seda pakkuda. Kui koera usaldus võita ja ta ei pea enam pinges olema, siis koorub sealt välja hoopis teine koer. Abitus seisundis koera hinnata on natuke nagu selle hundiga, kelle Pärnu noormehed koera pähe surmast päästsid. Nad ongi alandlikud, mis võib  näida sõbralikkusena. Kui loom saab terveks ja pole enam abitu, siis on selge, kas on hunt või koer või kaisukaru.

Noral olid kohe alguses ka terviseprobleemid, ta kratsis ennast, kõhu all olid punased täpid. Öeldi et arvatavasti allergia, mõne päeva pärast viidi koer kliinikusse ülevaatamisele. Vahepeal avaldasin ma soovi, et me soovime Norat endale, aga hoiupere otsustas ta ise adopteerida.

Kohtusime pärast koera Eestisse toonud naisega, et koeravõtmisplaani pidada, aga kuna Norat ei saanud, siis omavahel otsustasime, et võiks ikkagi kasvatajalt terviseuuringutega koera võtta. Ja meie kohtumine vilja ei kandnudki.

Möödus ca 3 nädalat, kui Nora uus päriskodu võttis meiega ühendust ja oli hädas. Nora oli vahepeal kosunud ja julgemaks muutunud ning lapsega möllates isegi liiga julgeks. Ei olnudki kaisukaru, hoopis möllupull, kes mängureeglitest kinni ei pidanud.

12. juuli õhtul oli Nora meil, mõtlesime, et ta tuleks siiski ümber ristida. Norast sai Dora - skulptor Dora Gordine järgi.

Koer lömitas jätkuvalt, tahtsime selle temast kindlasti välja juurida, sest usaldamatus võib millekski muuks kasvada. Võib näida jube nunnuna ja sõbralikuna, kui koer piiksub ja roomab iga kord, kui inimest näeb, aga tegelikult on koer ärev ja see ei ole talle tervislik.

Mänguasjade agressiooni hakkasime kohe madalal energiatasemel välja treenima. Samal õhtul sain talt väga flegmalt mängides palli kätte. Teisel päeval läks paremini. Võis juba kõrgema energiaga mängida. Selline tore õpikunäide oli, kuidas "anna", "oota", "pane maha" selgeks said. Kui aga energia lakke ajasime, siis ta ründas mänguasju nagu need oleksid tema surmavaenlased. Enam ta mänguasjade peale viha välja ei vala, seda juhtus esimese kuu aja jooksul.

Aga kõige kehvem lugu oli koera tervisega. Koer näris oma varbaid, mis olid paistes, keha oli punne täis, lõputu kratsimine - see koer ei saanud magada, kuna pidi end kratsima kogu aeg. Vaatamata kvaliteetsele toidule ikkagi allergia?
Lisaks oli tal põletik tupes. Kutsusime oma veterinaari, kes kontrollis mädaemaka võimalust, seda ei tuvastanud. Koer sai kohe antibioootikumikuuri mädase vooluse vastu. Me ei teadnud, mis keemiat talle võiks olla veel antud, kui ta Eestisse toodi, nii et ootasime koera Eestisse toonud naise külastust, sest meil polnud koera terviselugu, et teada, mis tehtud, mis veel teha saaks.
Punased punnid, mis koeral algusest peale olid, said veel ühe põhjenduse - kirbud. Need elukad olid vahepeal kõvasti sigida saanud ja palju nahakahjustusi oli nende tekitatud. Ja nagu meie veterinaar ütles, siis kujunenud kirbuallergia võib eskaleeruda teisteks allergiateks.

Allergia vastu ei osanud alguses muud teha, kui ta toortidule panna. Kirpude vastu ostsime kaelarihma, mille kohta selgus, et see on jama, kuna kirp peab hammustama, et mürk kätte saada, ostsime järgmise kaelarihma, see oli juba parem, sest kirp ei pea enam koera hammustama, et surra. Koera piinasid leevendasid ka suplused tiigis. Tiiki ta esialgu minna ei mõistnud, pistis kaldal nina vee alla ja mullitas. Peagi õppis ta mängu käigus ujuma, alguses isegi ei jaksanud eriti ja vajas tuge, aga lihased arenesid, kui ta head toitu ja liikuda said.

Seedeprobleemid olid nälginud koerale kohaselt pidevad. Alguses seedimata toit väljaheites, ütleks, et 2019 veebruari võiks lugeda tähtajaks, kui koera seedimine heaks sai. Seni oli pidev võitlus kõhulahtisusega. Menüüs oli seetõttu tihti kana-riisiga. peale toortoidu või kana-riisi talle midagi süüa ei saanudki anda, sest kõikvõimalikud kvaliteetsed krõbinad ja konservid tekitasid allergilise reaktsiooni nahale - mädapunnid käppadel.

Kui paari nädala möödudes koera Eestisse tooja meid külastas, siis saime parema selguse koera ravi osas ja meie arst kirjutas Dorale Advocate`i, ta sai seda mitu kuuri ja koos Foresto rihmaga paranes ta nahk.

Antibiootikumikuuridele vaatamata tuli koeral mädane voolus tagasi, sellepärast käisime linnas ultrahelis, aga see midagi ei tuvastanud. Tupe paistetus ja mäda kadusid ära peale steriliseerimist oktoobris 2018.

Allergia on aga nüüdseks nii palju tagasi tõmmanud, et teraviljavabad krõbinad ja konservid ei tekita löövet, kõht käib korralikult läbi, nahk on ilus. Olenevalt hooajast sööb ta toortoitu või kuivtoitu.

Dora on tubli ja ei võta ja ei lõhu asju, mis pole tema omad. Üksinda kodus oleku stress vajas treenimist. Nüüd on ta üksi olemise ajal kenasti diivanis ja magab. Ilma treeninguta muutus ta üksi olles ärevaks, lõhkus mõne asja ära ja pissis tuppa.

Dora lömitamine tähendas hirmu inimeste ees. Eriti pelgas ta naisi ja lapsi. Lapsed pole seniajani eriti populaarsed, ta on lastega ettevaatlik, pigem eemaldub neist ja hoiab meie taha.

Dora ärevusurinad inimeste peale lõppesid umbes poole aastaga. Ootamatult ta kõrvale istumine, kui ta kogu pilti parasjagu ei hoomanud, kutsus esile madala urina. Talle oli vaja saata signaale, et inimene on ta vastu hea ja ta võib end turvaliselt tunda. Kuna ta on nüüd palju enesekindlam koer, kes ei pea kartma kogua aeg, siis pole tal vaja enam end kaitsta, ta teab, et tema inimesed teevad seda tema eest. Ja ta ei urise enam inimeste peale.

Tõsi on see, et inimesed Dorale meeldivad. Lömitamisest on saanud olenevalt külalistest, kas rõõmuhüpped, kui teda elevile ajada, või läheb ja toob ta mõne mänguasja, et seda talle visataks ning inimestega, kes temast välja ei tee, on ta niisama chill. Tervituspaitamist nurub ikka.

Teised loomad-linnud, kes on temast pisemad, nende puhul tekib jahiinstinkt ning teisi koeri ta ei salli, ükskõik kui suuri või väikeseid. Siin maakoha eraldatuses saab selle häirega elada küll.

Doral on üks kummaline häire veel: teda ei motiveeri toit üldse. Nii et maiusega treenimise asemel, oleme preemiana kasutanud mängust tekkivat adrenaliini. Mängimine ja mänguasjad on ta lemmikud, aga maius on algusest peale midagi väga kahtlast. Pigem ei söö kui sööb. Kõik, mida oleme talle õpetanud, oleme teinud ilma maiuseta. Mänguasjadega, ise hullunult rõõmustades ja nunnutades, et koer saaks aru, et ta sooritus on midagi, mida võiks korrata. Kuigi paistab, et maiustamise osas hakkab ka asi edenema.


Dora uus elu:




Foto: Rauno Volmar (EPL)






Foto: Rauno Volmar (EPL)






Mõned suvised sisevaated meie tondilossist.