Rootsi pooljaam: 2020

René Reinumäe poogitud puu (Foto: Merit Hirvoja-Tamm)

Rootsi jaamas on säilinud algne haljastusskeem parkide näol. Pargid oleme võsast puhastanud, otsa saanud puud ja põõsad asendanud. Hukkunud pärnade asemele oleme maja lähedust arvestades erinevaid püstisi puude vorme istutanud - püramiidtammesid, püramiidkastaneid, tüviõunapuusid.

Parkidesse oli nõukogude ajal istutatud sireleid, mis olid hoogsalt võsunud ja varjasid valguse läätspuudelt, mille hekid olid algupäraselt parke ääristama mõeldud. Kuna see kooslus ei toiminud, siis eemaldasime sirelid.
Heki sisse on lisatud nii valgete kui ka roosade õitega tatari kuslapuud. Nii et kevadine õitsemisaeg on värviküllane koos kollaste läätspuuõitega.

Maigi Magnus "Intiimsed sirelid"

Jaama ümbritseb 3 ha maad, mida René on igal aastal kujundanud erinevate istikutega ja kasutanud olemasolevaid nooremaid puid leinavormide pookimiseks. Kõige kõrgem leinavorm on poogitud jalakale, mis on 8m kõrgune. Nii et Soomanni poehoone kõrvale on kujunemas palmipuude park. Sest suuri palmipuid pikad langevad jalakad ja pihlakad meenutavadki.

Kui majade ümbruses on pinnast kruusaga täidetud, siis ülejäänud maa on Läänemaale omaselt madal, märg ja savine. Nii et kasvamine on puude jaoks kohati üsna vaevaline. See-eest võsa kasvab siin hästi ja on tänuväärne seltskond istikutele, varjutades põletavat kevadpäikest ja leevendades tugevat tuult.

René eesmärk ongi siia kujundada maastikumaal erinevate puude liikidest ja sortidest. Leht- ja okaspuuvormidest, mis oleksid püstised, kerajad, looklevad, allapoole painduvad kui ka ronivad.

Peale võrakuju on paljudel sortidel varieeruva värviga lehed ja okkad. Kirjud, rohelised, kollased, punased, sinised. Meil kasvavad vahtrad, mis on terve hooaja punased, aga ka vahtrad, mis suvel on rohelised, aga sügisel muutuvad vastavalt sordile kas kollaseks või punaseks.

Lehekujusid on sortidel üllatavalt põnevaid, näiteks kasvavad meil sulglehised kastanid ja lõhislehine kask.

Pookimiseks on paras aeg siis, kui jalakas hakkab õitsema. Mõne päeva pärast ongi see aeg käes.

René Reinumäe skulptuur, mis asub Lätis Pedvale skulptuuripargis

Meilt paluti hoiukodu haigele Argentiina dogile. Koer on pärit Valgevenest ja saadud kingitusena abikaasalt ja elanud arvatavasti korrusmaja kinniehitatud rõdul. Kus tema jaoks olid liiga külmad elutingimused. Omanik andis ta kasvatajale tagasi, kuna üks munand polnud alla langenud ehk nö. praak koer ja ta oli haige ka - pikalt väljaravimata põiepõletikus.

Tuttav läks kohe-kohe koera Valgevenest päästma ja vajas koerale kiiresti hoiukodu ja küsis meilt abi, et kas saaksime koera enda juurde võtta. Kuigi meie koer teisi ei salli ja keeruline on vastu talve kahe suure koeraga, keda kokku ei tohi lasta, siis looma hätta ka ei tahtnud jätta.

Kohandasin enda maaliateljeest koerale magala. Tassisime tuppa kaks voodit, ühe koerale, teise endale, et esimesel ööl koeraga samas toas magada. Ühest küljest arvasin, et koerale on parem, kui ta uues kohas kohe päris üksi pole. Teisesalt soovisin tal silma peal hoida, et ta mu töös oleva maali sisse auku ei näriks. Toa kütsime kuumaks, aga põrandad on meil külmad, nii et panin lisaks voodile ka madratsi põrandale, et tal pehme oleks ja ei peaks külmetama.

Koer saabus meile 27. novembri öösel. Pikk sõit oli seljataga ja esialgu oli ta arglik. Lubas end vaid lõua alt silitada. Aga ta kohanes loetud päevadega ning peagi selgus, et tegemist on tõelise sülekoeraga, kes otsib inimese lähedust. Sülle mahtus küll ainult tema pea.

Plaan oli talt kohe pissiproov saada, millega oleks tuttav peale koera meile toomist kliinikusse sõitnud, aga koeralt proovi ta võtta ei tihanud, kuna koer urises ta peale, kui ta kõhualust tsekkas. Ja kuna koer oli alguses ebakindel, siis meiegi polnud huvitatud ta valulike kehaosade ümber toimetamisest.

Esimeses tuppa tulnud pissis oli hiiglaslik vereloik sees. Koeral oligi vaja pooleteise tunni tagant väljas käia, sest muidu tuli piss tuppa. Eks see on põletiku korral ka kahjulik kaua bakteriteriterohket pissi kinni hoida. Kutsusime kohaliku veterinaari koera vaatama. Tema aitas meie pitbull Doragi terveks ravida. Ta analüüse teha ei saa, aga mõtlesime, et ehk ikkagi võiks mingi ravi peale panna. Koer oli teisel päeval veel ebakindel, nii et vet sai tema tundlikke kehaosi eemalt vaadelda ja oskas määratleda, et mis tal viga ei ole ja ütles, et põiepõletiku korral 2nädalane anibiootikumikuur tuleks kindlasti teha. Meie veterinaar sai koera ussirohu ja kirpude osas aidata, aga põiepõletiku raviks pani tuttav ikkagi ise kliinikusse järgmisel päeval aja. Ja seda oli vaja oodata nüüd pea nädal.

Tiheda väljaskäimise kõrval tuli koerale eestikeelseid käsklusi õpetada ja teda korrigeerida, et ta esimesena toast välja ei tormaks, talle mittekuuluvaid asju ei lõhuks, rihmas käima õpiks jms. Nii et koormus kujunes päris suureks. Samas koer oli väga tark ja maiustest motiveeritud, nii et talle oli lausa lust asju õpetada. Vahelduseks meie pitbullile, keda maiused üldse ei motiveeri. Ja kellele oleme kombeid õpetanud teda elevusega premeerides.

Koer harjus meiega kiiresti. Peale häälkäskluste õpetas René ta käemärkidei peale istuma ja lamama. Ta kuulas inimest hästi tähelepanelikult ja käsklusi sai talle anda sosinal. Kui uksest välja tormamise olime välja saanud, siis panime ta juba istuma, et rihma kaela panna ja välja minna. Hoidsin ust lahti ja kõndisin edasi-tagasi, tema ilusti istus ja ootas. Treppi pelgas alguses, aga kui trepihirm oli ületatud, siis võis juba seal liikumist normaalselt teha. Väljas jalutades tahtis jahiinstinkt alguses rohkem võimust võtta. René sai temaga hästi rihmas jalutada, mul oli rohkem tegemist. Koer oli nii intelligentne ja tark, et meil tekkis ketserik mõte talle mingi vimka õpetada, mis tema tulevase kodu inimesi võiks üllatada. René pesi teda mitu korda dušhi all, viis autoga sõitma. Kuna koeral oli soodumus autos merehaigeks jääda ja oksendada, siis tahtsime sellele murele lahendust leida. Salongis istus ta tagaistmel kenasti paigal ja vaatas aknast välja ning merehaigust peale ei tulnudki. Autost sisse-välja läks käskluse peale. Ta oli alati valmis kuulama, mida inimene temast tahab. Tegimegi kõikvõimalikke asju temaga koos, et koerast tervikpilt saada. Ja andsime igapäevaselt kirjalikult tagasisidet koera käitumise ja tegemiste kohta, et tuttaval oleks võimalikult mugav talle kiiresti kodu otsida. Mõned koostegemised filmisin ülesse ja panin kokku siia videosse:

Kuigi mänguhimuline ta meil oldud aja jooksul polnud, aga see on ka mõistetav, sest siin elamise ajal oli ta haige ja kannatas valu. Püüdsime talle mingeid tegevusi leida, et ta ise asju välja ei peaks mõtlema. Puukorv oli hea lahendus. Lubasin tal sealt notte välja sorteerida. Neid ta siis kooris, tükeldas või lutsutas mädaseid oksakohti.

Koer elas meil 11 päeva, mis oli selles mõttes kõige keerulisem aeg, et ta oli kogu selle aja jätkuvalt haige. Üheksanda päeva õhtul sai ta ravimid ja valuvaigistid, Viimaste mõjul jäi ta sügavalt magama. mine tea, äkki see oli üle väga pika aja esimene kord, kui tal ei valutanud. Juba 11nda päeva hommikul tegi koer rõõmsaid hüppeid, mida tal vist enne puht füüsiliselt polnud võimalik teha, kuna haigus vaevas. Varemalt sirtsustas õues ja kohati komberdas valust.

Meie jaoks kujunes temaga tegelemine täiskohaga tööks, kus tööpäev algas hiljemalt kell 8 hommikul ja lõppes 12ajal öösel. Ühest sellisest päevast tegin vlogi, mida saab Youtube kanalist vaadata, kestab 25min: